2012.05.31 19:56 - Peeter Raudsik
Viibisin Türgi läänerannikul Izmiris 2011. aasta suve lõpul veidi rohkem, kui ühe kuu türgi keelt õppides. Õppetegevus toimus TÖMERi keelekeskuse. Alljärgnev on mu reisi tagasihoidlik kokkuvõte.
Maandunud Istabuli Atatürgi-nimelisel lennuväljal, tundsin end rampväsinuna. Saabusin Istanbuli Palestiina Jordani Läänekaldalt ning Tel Avivi lennujaama turvakontrolli läbimine, mitu lennutundi ja pikad ootamised olid teinud oma töö. Istanbulis veetsin seejärel mõned päevad, millel praegu pikemalt ei peatu, kuna jõuan otsapidi iidsesse Konstantinoopolisse hiljem niikuinii tagasi. Istanbuli keskbussijaamast väljuvad bussid Izmiri suunas tihti. Mina otsustasin Türgi suurima bussifirma Metro kasuks – kuigi sõit kestis pea 9 tundi, sai 45 liiri eest piisavalt nii istumisruumi kui ka kesköist kosutavat keemiakoogikest. Elu muutis veelgi lihtsamaks hinnas sisaldunud minibuss Izmiri bussijaamast kesklinna.
Keelekeskuse bürokraatia sai võrdlemisi kiiresti läbitud. Siin kohal on paslik mainida, et ma ei rääkinud enne Türki saabumist sõnagi türgi keelt. Kuuga aga olukord paranes jõudsalt: õppetöö toimus neli tundi päevas viiel korral nädalas, õpetamise tase oli oodatust kordi kõrgem. Izmiri enda kohta maksab ära märkida, et Vahemere piirkonnale omaselt meeldib inimestele õhtuti palju väljas käia, kas siis arvukates baarides või lihtsalt mere ääres päikeseloojangut nautimas. Erinevalt üldtuntud manjana-mentaliteedist mõnel pool mujal, oleks Izmiri jaoks paslikum loosung: work hard, party harder. Krooniline hiljaks jäämine viimast ei pärssinud.
Elasin Dokuz Eylül Üniversitesi (tr.k Üheksanda Septembri Ülikool ) üsna ära elatud ühiselamus, võrreldav Narva 89. ühiselamuga Tartus – jäise tuule asemel oli akna taga aga lõõmav päike. Toanaabriteks sain endale arstitudengist egiptlase Kairost, kes kuu varem oli Tahriri väljakul meelt avaldamas käinud ja aserbaidþaanlasest majanduse magistrandi Bakuust – muuseas, ainuüksi mõlema mainitud pealinna rahvaarv ületab kogu Eesti oma.
Nüüd tagasi reisikirjelduse juurde. Izmiris endas on kümneid vaatamisväärsusi. Alustades kasvõi keskväljakul paiknevast kellatornist või kreekaaegse agoraa varemeist. Mäetipul kõrguvad Kadifekale kindluse varemed pakuvad suurepärast vaadet linnale. Seejuures on huvitav, et kindluse ümbruses elavad peamiselt vaesemad linnakodanikud, kellest paljud kuuluvad kurdi rahvusesse. Mõned tuttavad, kes kodumajutuses olid, said seetõttu ka range keelu sinna minemiseks. Süütud American smiley’d näol ning kaamera kindlalt pihus, ei juhtunud meiega seal loomulikult midagi. Ostudeks tasub kindlasti läbi minna Forum Bornovast, kus on arvukalt poode igale maitsele. Türgi kaubamärkidest tasub kindlasti välja tuua Mavi’t, mille teksade kõrge kvaliteet teeb nii mõnelegi lääne brändile silmad ette. Tasuta wifit õnnestub leida nii mõneski kohas, traditsiooniliselt tasub luurata restoranide ja hotellide ümbruses, kust tihti hädavajalik nähtamatu võrguots võib end välja ulatada.
Järgnevalt võtan lühidalt kokku vaatamisväärsused ja paigad, millest Istanbulis viibides ei saa mööda minna. Kindlasti tasub käia võimalikult palju jala, sest siis saab igal ajahetkel soovi korral mõnda kohvikusse sisse astuda. Nagu juba mainitud sai, siis ööelu kulgeb Taksimi väljaku ja Istiklali tänava suunal. Baare, pubisid, kõrtse, klubisid, lokaale ja kuuldavasti ka igasugu muid asutusi leidub igale maitsele. Klubisse sisenedes ei tasu ehmuda kõledatest trepikodadest: paljud paigad asuvad hoonete katusekorrustel. Avastamist jagub mitmeks õhtuks igatahes. Pean vajalikuks ära märkida, et kuigi kogu peolkäimise ja meelitamise kultuur jätab esmapilgul koduse mulje, siis tegelikult see päris nii ei ole. Paljudesse kohtadesse meestekampasid ilma tüdrukuteta sisse ei lubata. Lisaks võib ka mõnes baaris tekkida kummalisi olukordi. Üks külastatud paik jagunes kaheks eraldatud osaks: üks paaridele ja teine vallalistele. Viimane kujutas endast peamiselt kurbade nägudega meesolevusi. Vabaliikumisega lõbustuspaigad on õnneks ülekaalus.
Kindlasti on oluline mainida Hagia Sofia (Aya Sofia) muuseumi ning seal vahetusläheduses olevat Sinist Moðeed (Sultanahmet). Mõlemas peaks kindlasti korra ära käima, esimene mõjub sürreaalselt oma kultuuriliste kontrastide ja suuruse tõttu ning teine õhkab majesteetlikus väljapeetuses. Hagia Sofia lähedalt leiab ka 6. sajandil ehitatud Basiilika tsisternid (Yerebatan Saray?), kus otse ajaloolise linna all avanevad veepinnal peegelduvate sammaste vahel hüpnotiseerivad vaatepildid. Enne lahkumist sobib kohvikus kindlasti ka teed juua ja mõnda raamatut sirvida.
Edasi väike põige minu jaoks ühe mõtlemapaneva seigani. Hostelis kohtasin igasugu muude inimeste seas kolme portugaallasest geid, kes olid tulnud just Istanbuli oma paarinädalast reisi lõpetama. Enamuse aja reisist olid nad viibinud tuntud Kreeka geisaartel (gaylands kõlas päris tabava väljendina) nagu Mykono ja teised. Olukord polekski ehk kummaline tundunud, kui poleks selgunud, et paradoksaalsel kombel viibisid nad Portugalis kõik alles kapis ning vaid Kreekas ja ka antud juhul Türgis julgesid nad avalikult kapist välja tulla. Meie traditsioonilised arusaamad liberaalse lääne ja konservatiivse ida kohta väärivad teinekord vähekene revideerimist.
* märgitud väljad on kohustuslikud.